Treeni targalt, toitu targalt. Kõrge elukvaliteet kogu eluks.
Sellised mõtted liiguvad päris tihti endal peast läbi ning sarnast juttu kuulen ka paljudelt tuttavatelt, kes treeneritööga tegelevad. Teema iseenesest on suhteliselt lihtne. Treeni ja toitu targalt kohe ja praegu ning tulevikus oled tugevam ja tervem kauem.
Kuid mis juhtub liigagi tihti praktikas?
Kõige sagedasem olukord on muidugi see, kus ei pöörata piisavalt tähelepanu kummagile aspektile. Isegi, kui tervis ja füüsiline võimekus on veel keskeani suhteliselt normaalne, siis kõrgemas eas on üldjuhul asi päris nutune.
Aga rääkida ei taha ma mitte sellest. Rääkida tahaks hoopis sellest olukorrast, kus inimene on justkui valinud arukama tee ning teeb aktiivselt trenni ning pöörab ka toitumisele tähelepanu. Tundub suurepärane? Jah, kui suudetaks seda teha mõõdukalt aasta aasta järel.
Mulle on jäänud mulje, et väga suur osa inimestest pingutavad parema tervise ja vormi nimel vaid suhteliselt lühikest perioodi. Kiiduväärt tegevus seegi, kuid pikemas plaanis suhteliselt väheoluline. Kui te olete 70 aastat vana, siis ei huvita kedagi, et te 25-selt olite aastakene kulturist või fitnessmodell. Ka teie tervis ei ole kuigivõrd positiivselt selle poolt mõjutatud. Natukene võibolla ikka, kuid vaevalt, et aastakene tugevat sportimist teile 50 aasta pärast metsikuid dividende maksaks. Lühikese ajaperioodi jooksul tehtud meeletud pingutused kipuvad väga tihti isegi vigastustega lõppema ning see võib tervisele löögi anda kogu eluks.
Kui rääkida nüüd lähemalt otsesest treeningust ja toitumisest, siis väga palju tegeletakse ekstreemsustega. Minnakse eridieetidega viimaste piirideni, treeningutes sunnitakse keha viimase piirini ja sageli murdumispunktini.
Ometigi peaks see ju ammu teada olema, et rohkem koormust ei võrdu alati parema arenguga. Füüsiline
vorm ja tervis tulevad nii otseste muudatuste ja tegevuste käigus kui ka kehale puhkust ja kohanemisaega andes.
Liiga pingeline, lühiajaline ekstreemne dieeditamine võib mõjuda liiga kurnavalt nii vaimule kui ka kehale. Soovitud muudatuste asemel võib tekkida hoopiski liigne stress, mis mõjub igale elu valdkonnale. Lõpuks võib üldse eluisu ära kaduda.
Trennide osa puudutab eelkõige nooremaid inimesi, kes sageli end jõusaalis ära lõhuvad. Minu loogika on siinkohal selline: pigem treeni 2x vähem ja/või kergemalt, arene aeglasemalt, aga väldi vigastusi. See on minu arust loogilisem, kui see, et sunnid oma keha viimase piirini, arened võibolla kiiresti, aga riskid suure tõenäosusega vigastustega, mis võivad eesmärkide saavutamise üldse võimatuks muuta või kogu eluks tervise paigast lüüa.
Näiteks on mul endal tutvusringkonnas vähemalt 4 inimest, kes hetkel vigastustega treeningpausi peavad pidama. Üks neist on suure tõenäosusega kogu eluks teatud määral vigastatud, kuna paar aastat tagasi sai tõsise trauma, mis pole siiani paranenud. Ülejäänud veedavad nädalaid või kuid end ravides, samal ajal kui senise raske töö viljad aegamööda kaovad. Lõpptulemusena on mõõdukas treenija neist tihti möödunud ning sageli sealjuures terve kehaga.
Olles ise suhteliselt noor ning samuti paar aastat tagasi adrenaliini toel meeletult end jõusaalis lõhkunud, mõistan ma seda teguviisi. Kuid antud hetkel ei saa ma kuidagi seda kellegile soovitada. Milleks seda vaja on? Inimene, kes hoolitseb enda eest peaks ootama 80+ aastast eluiga. Kui oluline on tegelikult 20 aastaselt end iga hinge eest elu vormi pressida lühikeseks ajaks?
Kas ei oleks targem mõte võtta inspiratsiooni vanasõnast „tasa sõuad, kaugele jõuad“? Muudatused toitumises ja füüsilises aktiivsuses ei pea olema meeletult suured. Tulemused ei peagi olema kohesed.
Pigem pange eesmärgid paar aastat kaugemale ning võtke asju rahuga ning mõnuga. Nii on suurem tõenäosus, et te püsite terved ja tugevad. Te tunnete rohkem rõõmu oma tegevustest, teil on aega kohaneda ning suurema tõenäosusega saavutate ning ka hoiate lõpuks oma saavutatud eemärke.
Väga tihti küsin ka enda käest, et kas poleks targem oma ego veidikene praegu maha suruda ning käituda treeningu ja toitumise osas veidi mõõdukamalt, stressivabamalt, et siis kõrgemas eas nautida tehtud töö kõrgpunkti? Kui me vaatame ringi oma vanemate ja vanavanemate suunas, siis harva leiame kedagi, kelle kohta võiks öelda – terve, elujõuline ning oma elu „tipus“. Samas on see reaalne võimalus. On inimesi, kes ka oma 90-ndates aastates käivad jõusaalis igapäevaselt treenimas, jooksevad maratone ning teevad rasket tööd nii vaimselt kui füüsiliselt – musternäide ütlusest „terves kehas terve vaim“. Aastakümnete jooksul omandatud teadmised, kogemused, oskused – neist võib tõusta meeletut kasu kõigile, kui vaid inimkeha suudaks olla ka sellises vanuses piisavalt tugev, et neid omadusi realiseerida.
Kas poleks mitte suurepärane pensionile jäädes tunda end täie elujõu juures? Nautida tehtud töö vilju veel aastakümneid? Kui sama suhtumine on ka sõpradel ja perekonnas, siis kas poleks tore veel aastakümneid veeta suurepärases seltskonnas? Aidata kasvatada uut generatsiooni, õpetada, hoolitseda, miks mitte teha veel ise märkimisväärseid saavutusi oma kõrges vanuses. Need on asjad, mida pakub kõrge elukvaliteet vanemas eas. Asjad, mida pakuvad nooruses ja keskeas tehtud arukad otsused treeningu ja toitumise suhtes.
Ma ei tahaks siinkohal teha maha professionaalseid sportlasi, kes viivad oma keha viimse piirini, et olla maailma parimad oma nooruses. Ma austan neid, kuigi kahetsen, et enamik lõpetavad karjäärid vigastustega ning tihtipeale ei ole nende viimased aastad kuigivõrd kõrge eluvkaliteediga. Siiski ma mõistan neid.
Aga inimesed, kelle eesmärk ei ole olla maailma parimad professionaalsed sportlased ega ka maailma enimmakstud tippmodellid – ma seaks nende puhul kahtluse alla selle vajaduse pingutada endal ninast veri välja, keha vigaseks ning kogu olemine suure stressi alla.
Ühest küljest võivad inimesed nüüd argumenteerida, et mis see minu asi on. Las inimesed teevad mis tahavad. Ja muidugi, vaba maa. Selles suhtes õige väide muidugi.
Samas, üldine ühiskonna heaolu mõjutab meid kõiki. Kehva tervisega vanurid on äärmiselt suur koormus kogu ühiskonnale. Kohe mitte ei oota aega, kus peaksin oma vanemaid põetamas käima või liiga noorelt maha matma, ning kindlasti ei taha ka ise tulevikus sellises olukorras olla.
Oleks tore leida üldlevinud ja üld-heakskiidedud lähenemine, suhtumine treeningutesse ja toitumisse, mis võimaldaks aina suuremal osal ühiskonnast tõsta oma elukvaliteeti, eriti vanemas eas. Ma ei arva, et seda on palju nõutud või et see peaks ilmtingimata piirama kellegi õigusi või vabadusi.
Sellised mõtted seekord. Loodan jällegi, et ka mõnel teist hakkas mõte jooksma ning te teete oma elus enda jaoks parimaid valikuid. Nagu ikka, on valik teie.
Edu!
Holger
Kaalustalla.ee treener ja blogija